Ühel kaunil sügisõhtul metsas rändates märkas noor neiu kaugel lagendikul üksikut kuusepuud. Puu tundus tema silmis eriliselt võluv - tema okstel helendas pehme kuma ning õhk oli täis salapärast laulu. Neiu otsustas lähemale minna ja kui ta puuni jõudis, kuulis ta sellest kuuluvat vaikset sosinat.
Kuusk avas oma oksad ja hakkas neiu poole kalduma, nagu oleks ta talle midagi öelda tahtnud. Neiu tundis imetlust ja hirmu korraga, kuid süda ütles talle, et see puu on tema sõber. Seega istus neiu puu juurde maha ja hakkas teda kuulama.
Kuusk jutustas talle iidse loo oma südamlikust suhtest maa ja taeva vahel. Ta rääkis, kuidas ta oli kasvanud metsas juba sajandeid ning olnud tunnistajaks paljudele sündmustele. Kuusk jagas neiu kuulekaid mõtteid ja soovitusi ning tundis tema vastu suurt hoolivust.
Neiu veetis mitmeid tundeid kuuse all oma sõbra lugusid kuulates ning lõpuks tänas ta puud kõige õpetuse ja kauni hetke eest. Ta lubas tulla aeg-ajalt tagasi, et kuulata kuuse tarkuseteri ning hoida seda oma südames alati.
Nii sai alguse imeilus lugu noore neiu ja vana kuuse sõprusest, mis kestis läbi aegade ning oli täis imetlust ja austust looduse imelise loomingu vastu.
