Jäätisekohvik asus päris linna keskel. Laste jaoks see just oligi, sellest said Laura ja Karl kohe aru. Ukse peale oli joonistatud suur lumememm. Memm hoidis käes punast südant, millele oli valgete tähtedega kirjutatud: TERE TULEMAST, OOTASIME SIND! Kui uksest sisse astuti, võttis Karl mütsi peast ja silus juuksed siledaks. Kõigil oli hea tunne, et nad nii oodatud olid. Jäätist oli mitut sorti. Laura palus ema: „Palun osta mulle igast sordist natuke!" Aga Karl arvas: Mina palun ainult maasikajäätist!” Endale valis ema mustasõstrajäätise šokolaadiga. Siis istusid nad kolmekesi lauda. Kohvikus mängis lõbus muusika. Varsti jäi muusika vaikseks ja ühes seinas läks lahti eesriie. Selle taga oli väike lava, nagu päris suures teatris, ainult palju väiksem. Nukud tulid lavale ja hakkasid lastega rääkima. Üks poiss tahtis kohe lavale minna. Kogemata komistas ta ühe vanaisą jalutuskepile, mis seisis laua juures. Kepp kukkus maha. Karl hüppas püsti, jooksis képi juurde, tõstis selle üles ja andis vanataadile. Ise ütles: „Palun!" Seejärel tuli ta oma laua juurde tagasi. Ema naeratas ja ütles: ,,Tubli poiss!",0 Kui jäätis oli otsa saanud ja ka nukuetendus lõppenud, sõnas ema: ,,Nüüd on meil tõesti aeg koju minna." Ta võttis oma pakid ja lisas: ,,Ma arvan, et teised ootavad meid juba ammu." Jäätisekohvikust väljumisel lükkas Karl ukse hästi lahti, et naised, see tähendab ema ja Laura, ilusasti välja pääseksid. Siis sulges ta enda järel ukse. Lõpeta lause loo ,,Jäätisekohvikus" põhjal. Jäätisekohvik asus ... Ukse peal oli... Karl võttis ... Kohvikus oli erinevat sorti... Kohvikus mängis ... Ühes seinas eesriide taga oli ... Üks poiss tahtis minna ... Vanaisa kepp kukkus ... Karl jooksis ... Ema ütles Karlile ...