Kuskil kaunis talvepäeval, kui lumi kattis maapinda nagu pehme valge vaip, sai seltskond sõpru kokku kelguväljal. Kõik olid riietatud soojadesse mantlitesse ja jalas olid neil lumisaapad, mis pakkusid sooja ja mugavust. Lapsed ootasid elevusega, et suunduda kirikurada mööda, mis viis neid liumäe juurde, kus nad saaksid nautida lõbusat kelgutamist.
Liumägi oli tõeliselt kõrge ja libe, ning igaüks, kes mäelt alla kihutas, karjus rõõmust. Kelgud spiralis üksteise järel alla veeresid ja õhku täitsid rõõmsad naerud. Samuti oli kelgu all olev lumi nagu suusahelbed, mis k485id kihutamise ajal õhus helgima.
Päeva jooksul võtme nad ka väikese puhkepausi, et nautida sooja kakaod ja suupisteid, ning rääkida oma unistustest ja jõulukingitustest. Igaühel oli midagi isiklikku. Mõned rääkisid, mida nad lootisid leida oma kingipakkidest ja teised jagasid nalju möödunud pühadest.
Kuna õhtu lähenes, hakkas taevas hämaraks minema ja jääpurikad hakkasid särama nagu väiksed tähed, ripuvad puude oksadel. Kõik kogunesid lumetorni juurde – see oli koondumiskoht, kus nad said üksteisega õnnelikke hetki jagada.
Kui lumi hakkas jälle sadama, muutusid maastikud veelgi ilusamaks, ja lumised kaadrid muutusid tõeliselt maagiliseks. Igaühel jäi südamesse soe tunne ja nad teadsid, et see päev jääb neile pikaks ajaks meelde - kui nad tervitasid talve ja nautisid lume ilu, olles koos oma parimate sõpradega. Just selliseid hetki ootavad nad edaspidiseks, lisades oma mälestustesse veel telliskive õnnelike talvepäevade seinast.
